Sammud tervenemise suunas

In Madise rännak by Madis MarkLeave a Comment

Eelmisel neljapäeval (08.08.14) võtsin kätte kargud ja otsustasin, et lähen praktikale kõndides. See tunne tuli minu seest väga loomulikult – ma lihtsalt tahtsin seda teha. Teadsin, et see saab olema raske ja teatud mõttes riskantne. Aga mind lihtsalt ei huvitanud enam need vabandused ja hirmud. Ütlesin: „Fuck it.“ Ja sellega algas minu elus uus etapp.

Nüüd olen juba nädal aega järjest kõndinud ja kaifin seda kogu oma olemusega. Uskumatu, kui lihtne see tegelikult oli. Lihtsalt üks otsustus, üks valik. See kogemus õpetas väga hästi seda, kui paljud asjad on meie peas kinni. Loome erinevaid vabandusi, lükkame edasi kaugesse tulevikku ja kardame mugavustsoonist lahkuda. Aga kõik see oli vaid ühe sammu kaugusel. Jätsin oma ratastooli autosse, võtsin kargud kätte ja oligi olemas. Kui juba autost väljunud olin, siis polnud enam millegi üle mõtiskleda, vaid oli vaja sihtpunkti jõuda ning kõndida.

See kõndimine on mõnikord küll üsna väljakutsev, kui on vaja raskeid uksi avada või taskust võtmeid kätte saada samal ajal ühele käele toetudes, aga sellised väljakutsed on mulle väga meeldima hakanud. Ma ei pea ennast selleks sundima, vaid see tuleb kooskõlas sisemise jõuga. Ja iga kord, kui lõpuks maha istun, on mul vaid uhke tunne.

Mida rohkem ma kõndima hakkan, seda vähem tahan ma istuda. Isegi korraks maha istumine tundub imelik. Kerkib mõte: „Mis asja? Ma saan ju kõndida.”

Miks ma selle peale varem ei tulnud?

Ilmselt ma polnud selleks veel valmis. Ma polnud piisavalt julge, et seda suurt otsust vastu võtta. Ootasin mingeid soodsamaid tingimusi või lootsin, et keha võtab iseenesest ühel päeval jalad alla. Või siis lihtsalt ütlesin endale, et see pole nii oluline. Olin ju siiski oma olukorda aktsepteerima õppinud ja mõistnud, et elus on palju muud tähtsat. Tundsin, et polnud vaja meeleheitlikult trenni teha, et uuesti kõndima hakata. Kuid see oli kõigest mugavustsoon, mis minuga rääkis.

Minu peas oli illusioon, et kui ma veel korralikult kõndida ei suuda, siis ma ei peakski kõndima. Ma tegin seda küll aeg-ajalt treeningu eest, kuid ma ei uskunud, et ma seda veel igapäevaelus saan rakendada, sest see tundus ebapraktiline. Arvasin, et mu keha polnud selleks veel valmis. Et ma vajasin veel mingisugust imet, mis muudaks mu kõndimist efektiivsemaks. Pidasin takistuseks oma kõverdunud selgrooga ning mitte korralikult töötavaid lihaseid vasakul küljel. Ütlesin endale, et ma ei saa veel kõndida. Või et ma ei saa puhtalt füüsilise treeninguga sinna, kuhu ma loodan jõuda.

Tegelikult ei ole vahet ei ole, mida ma mõtlesin või uskusin. Tunnistan, et tegelikult see oli lihtsalt üks suur mugavustsoon ja „blablabla.“ Ja oi, kuidas meie mõistus oskab meid lollitada, et me turvalisse tsooni jääks ning usuksime, et see on ratsionaalne. Ego kasutab isegi aktsepteerimise ideed selleks, et oma tahtmisi saada. „Olen niigi õnnelik, see pole tegelikult tähtis.“ Tõsi küll, ma olin õppinud ennast aktsepteerima ja igat hetke oma elust nautima, kuid see ei tähendanud, et tegutsemine oli ebavajalik.

Keha peab teadlikult suunama

Mõnikord võib meile jääda mulje, et keha teeb ise seda, mis on talle parim, ja tuleb lihtsalt aktsepteerida või olla kannatlik. Aga samas peab kehale ütlema, mida ta tegema peaks. Keha kujuneb siiski selle järgi, mis ülesanded talle antakse. Kui varem kõndisin harvem ja pigem treeningu eest, andsin kehale signaali, et see polnud eriti oluline. Reaalselt seda kehal vaja ei olnud, kuna selline olukord tuli harvem esile.

Kui kõndida ainult treeningu eesmärgil, siis ta jääbki kõigest treeninguks. Sellest, kuidas me igal hetkel tegutseme, kujuneb välja ka meie reaalsus. Kui praegu ei kõnni, siis ei kõnni kunagi. Kui mõnikord kõndida, siis kõnningi ainult mõnikord. Kui aga ma hakkan seda igal võimalikul hetkel tegema, siis ma kõnningi päriselt.

Kehas peitub küll ülimalt võimas ja hoomamatu intelligentsus, kuid meie peame otsustama, mille poole ta püüdlema peab. Kui me ei liigu, siis lihased muutuvadki kasutuks ning me jääme nõrgaks. Sellisel juhul pole neid lihtsalt enam vaja ning on absurdne loota, et keha iseenesest need lihased taastab.

Jah, mu keha ei suuda küll paljusid lihaseid kasutada ja seetõttu on kõndimine minu jaoks raske, sest toetun rohkem kätele. Aga kui ma istuma jääks, siis need lihased tööle ei hakkakski. Selleks, et kehal tekiks võimalus terveneda, tuleb istumine lõpetada, keha sirgu ajada ja energiavoo taaskord liikuma panna. Kui iga päev kõndida, ei jää kehal lihtsalt muud üle kui selles suunas töötama hakata.

Aktsepteerimine kui tegutsemine

Oluline on aktsepteerida olukorda sellisena nagu see on. Ja samas on oluline ka tegutsemine. Tihti arvatakse, et aktsepteerimine tähendab passiivsust, aga tegelikult on sel vastupidine tähendus. Aktsepteerimine tähendab rahumeelset, kuid aktiivset tegutsemist. Samamoodi nagu mediteerimine ning hetkes elamine tundub pealtnäha hajevil olemine, kuid sümboliseerib hoopis täielikku tähelepanu ja keskendumist. Sisemine rahu ning aktsepteerimine vaigistab meie meelt, et oluline saaks pinnale kerkida. See aitab mõista, kus me parasjagu oleme ja mida me saame ette võtta.

Minu puhul tähendab kõndimine täielikku aktsepteerimist. See on vastutuse võtmine oma elu eest. Armastus ja austus enda keha vastu, kes on seda väärt. Mu keha vajab vabadust, liikumist ja tervenemist. Tunnen, kuidas iga mu rakk on tulvil rõõmu, kui tõusen jalgadele ja lasen istmikul puhata, energial voolata. Tunnen ennast elusana, vabana ja võimsana.

Ma ei kõnni sellepärast, et see mind õnnelikuks teeks. Ma ei unista saada kõndima sellepärast, et ma pääseksin praegusest reaalsusest, sest praegune hetk on minule kõige kallim hetk. Ma tahan kõndida sellepärast, et ma lihtsalt suudan seda teha. Sest ma olen selle oma eesmärgiks võtnud. See on minu missioon ja ma tahan anda selleks oma parima. Tahan luua imet, mis täidab rõõmuga kõigi minu ümbritsevate inimeste südamed.

Mul ei ole suuri ootusi ja kinnisideid tuleviku suhtes, kuid ma siiski näen seda juhtumas. Mu õnnetusest on möödas juba 15 aastat, ent siiski olen ma selles kindlam kui kunagi varem. See, kus ma olen praegu, on alles algus. Olen teinud sisemiselt endaga väga palju tööd ja nüüd olen ma valmis suuremateks tegudeks. On vaid aja küsimus, millal mu keha järgi tuleb.

Meie kõigi sees on vägi, mis suudab liigutada mägesid. Aktsepteeri ennast ja elu enda ümber, kuid õpi ka tegutsema. Ära lase egol ja mugavustsoonil oma elu juhtida! Tihti on kõige olulisem tegu selline, mis tundub esialgu kõige raskem ja hirmsam. Meie mõistus loob meie jaoks sadu vabandusi ja illusioone, kuid sisimas teab igaüks, mida tegema peab!

Leave a Reply