Õhtune kõndimine

In Madise rännak by Madis MarkLeave a Comment

Võtsin kargud kätte, tegin kõndimist. Märkan, et vasakut külge on endiselt raske treenida või see tundub isegi kasutu, kuna ma olen seda väga palju proovinud ja ei tundu, et ta läheks tugevamaks.
Kõndimine pigem paneb selja valutama ja üldse hakkab ebamugav. Ka higistamine paneb keha punetama ja sügelema.

Selline asi panebki tundma, et see mida ma teen, on vastuvoolu liikumine. Ma usun, et kui oleksin tõesti õigel teel ja energeetilised uksed jms. oleksid avatud, siis peaks treening pakkuma tõelist naudingut ja sisendust, et jah, keha areneb! Ime juhtub! Ent ometi tekitab see minus veidi frustratsiooni.

Arvan, et mu keha pole ikka veel tervenemiseks valmis. Miskit oleks nagu veel tegemata ja see tuleb mulle meelde sõnu, mida Evelin kunagi mulle ütles: „Kui saad sisemiselt vabaks, suudad sa ka kõndima hakata.“ Midagi sarnast. Minu jaoks see tähendab midagi sellist, et mul poleks oma füüsilise seisundiga väiksematki probleemi, ma tunneksin ennast igas seltskonnas kindlalt ja uhkelt ning samuti poleks minu sees grammigi kahtlust, et kõndima saamine on võimalik. Samas ma ei tunne ennast 100% vabalt ja samuti, kui ma tavaliselt vastan, et „Jah, ma saan kunagi kõndima“ või „Jep, mul on lootust“, siis ma tunnen, et keha kõhkleb selles, ma ei suuda seda täie vabadusega õelda. Muidugi on oma osalus ka selles, et õnnetusest on möödas juba 11 aastat ning ma olen ka selle aja jooksul erinevaid asju proovinud.

Igatahes, ma tunnen, et sellel teel on takistused. Kuigi kindlasti mitte ületamatud! Tõenäoliselt ma pean kõigepealt minevikust pärit tunnetest vabanema, sest neid on seal kindlasti veel peidus. Ja nagu ma õppinud olen, mängivad allasurutud emotsioonid tugevalt rolli keha energeetikas. Samuti tahaksin rohkem Reikit enda peal harjutada, viimasel ajal on huvi ja usk selle vastu uuesti tärganud.

Trenni tegemine pole kindlasti hetkel kasutu, eks seda peab ikka aeg-ajalt tegema, kuid kindel on see, et seda ei saa kutsuda veel päris tervenemiseks. Jah, karkudega kõndimine on küll juba täiesti reaalne, kuid selleks, et ma suudaksin seda pikemat aega teha või hoopiski kaugemale areneda, on suuremat imet vaja.
Tööd on veel palju teha iseendaga, aga ma usun, et kunagi see kõik realiseerub! Visioon siiski külastab mind aeg-ajalt, milles ma näen ennast kõndimas, tantsimas ja seda kõike ääretu vabaduse saatel 🙂

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.