Meenutusi aastast 2014

In Madise rännak by Madis MarkLeave a Comment

Aasta 2014 oli minu jaoks hämmastavalt teguderohke. Võrreldes enda varasema minaga olin äärmiselt aktiivne ja tubli inimene.

Kevadel tegin oma viimaseid ülesandeid IT Kolledži üliõpilasesinduse liikmena ja kuigi tunnen, et oleksin suutnud palju rohkem endast anda, olin nende kogemuste eest väga tänulik. Ma avastasin endas uusi külgi ning sain teada, mis tunne on töötada meeskonnas. Pidevalt küll tundsin seda, et minu jaoks oli tegemist vale kohaga, sest minu sees ei olnud seda õiget tudengivaimu ning mu energia tahtis töötada teises suunas. Aga siiski oli see tohutu proovilepanek ja usun, et vajalik ning õpetlik kogemus. Kõik ei lähegi alati nii nagu loodame, kuid sellegipoolest on alati millestki kasu lõigata. Alati on palju kergem väljakutsele “ei” öelda ning erinevaid vabandusi selleks leida, aga tõde on see, et midagi kaotada pole küll võimalik. Kui midagi läheb nii-öelda nihu, siis pigem see lihtsalt paljastab meie nõrgad küljed ja näitab, et endaga on vaja tööd teha. Minu jaoks kujunes see olukord raskeks ilmselt sellepärast, et ma pole lihtsalt harjunud inimestega suhtlema ning teistega ühist keelt leidma, vaid olen rohkem aega veetnud oma isiklikus mullis, kus kõik on selge ja turvaline. Nii et see “õige” või “vale” koht on üsna suhteline. Tegelikult nüüd ma tunnen, et sarnaseid asju on vaja rohkemgi ette võtta, sest kokkuvõttes just need kogemused viivad mind enesearengus kõige rohkem edasi.

Samuti osalesin kevadel matkasaates, mis oli seni minu elu üks suurimaid proovikive. Oi kui palju oli mul vaja seal hirmudega silmitsi seista. See polnud raske ainult füüsiliselt, vaid ma arvan, et vaimselt oli isegi kõvasti rohkem katsumusi. Kaamera ees rääkimine, suure tähelepanu saamine,  oma erinevuste näitamine ja nende põhjendamine (sh. toitumine), oma arvamuste ja tunnete väljendamine – kõik need on minu elus suured väljakutsed olnud. Terve minu isiksus pandi seal proovile ning pidin läbi elama palju vanu mustreid oma minevikust. Tundsin ennast üksikuna ja arvasin, et keegi ei mõista mind. “Ma olen liiga teistsugune” jne. Minu kallal viriseti ja mõnikord, kui ma üritasin enda käitumist põhjendada, suhtuti neisse nagu vabandustesse ja öeldi, et “hakka meheks.” Tõsi küll, et paljud üles kerkinud vanad hirmud muutsid mind kohati väga ebakindlaks (ja ühiskonnale ei meeldi, kui mees käitub ebakindlalt või “nõrgalt”), aga siiski andsin ma alati endast parima. Kui ma näiteks mõnikord vajasin puhkehetke ega jaksanud enam liikuda, siis tõesti ainult austusest enda keha vastu, mis oli väga ülekoormatud. Ei ole just tihti ette tulnud seda, et pean 2 nädalat metsas elama ja lihaseid pidevalt töös hoidma, pidevalt ratastoolis istudes ilma et tagumik saaks puhata. Valusad lihased, palavikutunne – “ei, ära looda teiste abile, ole mees” Samuti ei puudunud üritused mind liha sööma panna ja veenmised, et ilma selleta lihtsalt ei saa elada. Hoiatati isegi selle eest, et võin matka lõpus otsad anda. Muidugi midagi ei juhtunud, vaid mu keha tuli endaga sellistes tingimustes väga hästi toime. Lõpu poole küll hakkas tekkima traditsiooniline külmetus (2 aasta jooksul ainuke kord, mil olen tundnud kurguvalu või köha), aga see on täiesti loomulik, kui toiduks enamasti kiirnuudlid, võileivad ja muud limatekitajad, ning öösel miinuskraadid ja puhkust napib.
Tegelikult eriti millegi kallal nuriseda ei taha. Stressi oli muidugi kuhjaga, aga olen ka teadlik sellest, et suurem osa sellest oli vaimselt minu enda tekitatud (nagu inimestel alati see nii on) Kedagi ei süüdista, vaid tean, et igaühe käitumist on võimalik mõista. Pealegi ma võtsin taaskord seda kõike võimalusena oma nõrkusi avastada ja inimesena areneda. Tean, et enda hirmudega on vaja tööd teha ja õppida julgemalt enda isiklikku tõde väljendama. Ka märkuseid, mida minu kohta tehti, võtsin arvesse, sest igas kriitilises väites on oma iva sees. Pööran kõik ümber enda kasuks ja kasutan neid õppimiseks ja oma teadvuse avardamiseks. Seda vajalikku materjali sealt ma sain ja selleks ma sinna läksingi. Kokkuvõttes ülimalt rahul!

Suvel sain oma esimese töökogemuse ning tegin praktikat Visioline nimelises IT ettevõttes. See muutis minu suve palju produktiivsemaks, kui ta muidu tavaliselt on olnud. Sain parema pildi sellest, milline on tööelu, kui sobiv või meeldiv on minu jaoks IT töö jne. Oli küll madalamaid hetki, mil energiat üldse polnud, kuid kokkuvõttes oli täitsa meeldiv kogemus. Õppisin palju ning töökaaslased olid samuti superlahedad. Koos käisime isegi vene keelt harjutamas, mis on ka tähtis. Praktika lõpus sain isegi mõned kingitused, mis mulle väga meeldisid.

Praktikat tehes käis mul ära väga oluline klõps ja sellest hetkest alates hakkasin ma iga päev kõndima. Korterist autosse, autost tööle ja tagasi. Isegi pikad Rakvere Gümnaasiumi koridorid käisin karkude abiga läbi. See oli tohutult suur edasiminek minu jaoks ning avastasin, et suudan palju rohkemat kui varemalt tundus.
Lisaks sellele käisin suvel ka erinevatel üritustel nagu näiteks tantrafestival ja suveting, kust leidsin väga palju sarnaste huvidega sõpru. Ühesõnaga oli suvi üllatavalt põnev.

Aga see pole veel kõik! Sügisel lendasin ma erasmuslasena Portugali õppima. See oli minu elus esimene kord, kui ma üksinda reisinud olen. Tegelikult pole ma üldse eriti välismaal käinud, nii et see tähistas samuti väga olulist muutust. Aveiro linnas tegelesin oma värskete hobidega nagu fotograafia ja filmimine. Tegin omale YouTube-i konto ja hakkasin sinna igasuguseid klippe oma tegemistest lisama. See kõik andis mulle palju värsket energiat ning sain ka teisi inimesi rohkem inspireerida. Lisaks sain õppida portugali keelt, suhelda inimestega erinevatest riikidest ning tohutult avardada oma silmaringi ja mugavustsooni. Tunnen ennast enesekindlamalt kui kunagi varem!

Seega oli mööduv aasta täis rohkelt elamusi ja edasiminekuid. Muidugi oli ka passiivseid ja ebaproduktiivseid aegu ning mõnikord tundsin palju tühjust, kuid ega ühe hüppega ei saagi üle tiigi. Tuleb ikka rahulikult sõuda, üks samm korraga. Tihti kuuleme ütlust, et mugavustsooni tuleb ületada, kuid minu arvates on palju realistlikum seda pigem tasapisi laiendada. Ja sellel aastal laiendasin ma seda korralikult! 🙂

Leave a Reply