Ma ütlesin emale, et armastan teda!

In Madise rännak by Madis Mark1 Comment

Hiljuti hakkasin koostööd tegema coachi Risto Suluga, kellega jagasin oma suurimaid unistusi: täielik transformatsioon ja hirmude ületamine, terapeudiks/coachiks sirgumine, lava peal kõndimine ja kõnelemine, ning miljonite inimeste inspireerimine.

Me mõlemad jõudsime järeldusele, et sellise missiooni läbiviimiseks on vaja kõigepealt enda tagaaed korda teha ehk tervendada suhted perekonnaliikmete ja lähedaste inimestega. Olen seda sisimas kaua aega teadnud ning tasapisi selleks valmistunud, kuid kuna eneseavamine on olnud minu elus üks suurimaid hirme, olen seda korduvalt edasi lükanud.

Mul ei ole perekonnaga küll ammu mingeid suuri konflikte olnud, aga mind on aastaid painanud see, et me omavahel nii vähe räägime. Me oleme rääkinud ainult nii palju kui vaja, kuid väga harva oleme jaganud midagi sügavat ja tõelist. Olen tundnud, et mul on perekonna suhtes väga palju allasurutud asju, mis takistavad mul edasi minna. Olen tajunud ennast mehena, kes on kinni poisi kehas ja meeles, ning kuigi minu mõttetasandi programmid on täiesti ümber muudetud, olen ma vanas keskkonnas väga imelikult ja ebakindlalt käituma hakanud. See on hoidnud mind kahe maailma vahel lõksus, justkui poleks kindel, kes ma siis tegelikult olen.

Seega andis coach mulle tähtsa väljakutse, et hirmust lõpuks üle saada ning emale kõik südamelt ära rääkida. Ta ütles mulle, et ma olen liider, ja liidrid astuvad esimese sammu.

Vanad mustrid ja paralüseeriv hirm

Kui Rakverre sõitsin ja lapsepõlvekoju läksin, hakkas minu vana identiteet tasapisi jõudu koguma ja seega olid esimesed päevad üsna tulemustevaesed. Hakkasin tüüpilisel kombel zombilikult käituma ning isegi väga lihtsaid ja praktilisi asju oli raske öelda. Ja mida rohkem ma oma mustreid kordasin (ennast tagasi hoidsin), seda madalamaks mu energiatase muutus.

Ma teadlikult küll vältisin arvutis olemist ja põgenemistaktikate kasutamist, ning püüdsin raamatu lugemise, kirjutamise või viiuli harjutamisega õigel lainel püsida, kuid inimühendus kulges üsna vaevaliselt. Hääletase oli nõrk, lauselõpud poolikuid ning jutt raskesti arusaadav. See tekitas frustratsiooni, kuna ebakindluseks polnud ühtegi ratsionaalset põhjust, vaid mind kontrollis kõigest mingisugune väljamõeldud programm minevikust.

Kui sellele vastu ei suuda hakata, tundub saatus sel hetkel karm. Olukord tundub olevat võimatu ja lootusetu, kuigi sisimas on teadmine, et alati on olemas valik. Kui piisavalt tahtejõudu rakendada, oleks see käkitegu. Aga mind halvas selline madala vibratsiooniga seisund, mis ei võimalda tahtejõudu kasutada. Tekib paralüüs ja alistumine – kergem on püsida vangis.

Olukord hakkas jumet võtma siis, kui käisin vennal külas ning rääkisin tema naisega, kellega on alati kerge sügavamatel teemadel vestelda. Kuna energiat oli vähe, siis alguses ei olnud julgust isegi talle oma tunnetest ja eesmärkidest rääkida, kuid sisemine jõud aitas mul lõpuks alustada. Palusin talt abi, et ta aitaks mul perekonnavahelisi suhteid tervendada. Talle see idee väga meeldis ja ma sain sellest palju jõudu juurde. See oli järjekordne kogemus, mis kinnitas, et kui ennast avada ja südamega rääkida, on tulemuseks vaid rõõm ja positiivsed muutused.

Kui ema juurde tagasi läksin, siis esines taaskord pingelisemaid hetki ja tekkis isegi väike konflikt töö –ja finantsteemadel (ema muretseb palju tuleviku pärast), mis natuke hoogu maha võttis ja hirmu/ärritust esile kutsus, aga ma olin veendunud, et ma ei saanud seda niimoodi jätta.

Ego surmaga silmitsi seismine

Käes oli viimane päev enne kokkulepitud vastutuskõne coachiga. Ma tundsin enda sees palju ebaõnnestumishirmu, kuid ma ei saanud mitte mingil juhul alla anda. Tundsin, et kaalul oli kogu minu elu.

Õnneks aitas mul endaga kontakti saavutada nohu ja väike palavik, mis on alati minu ego nõrgestanud ning empaatiavõimet suurendanud. Samuti oli mul piisavalt aega ennast ette valmistada, kuna kodus polnud kedagi peale minu.

Kõigepealt ma jätsin vanad mustrid kõrvale ning panin ennast vaiksesse keskkonda, mis andis mulle võimaluse enda sisehäält kuulata. Lebasin kaks tundi voodis ning suhtlesin iseendaga, meenutades kõiki oma unistusi ning südamesoove. Visualiseerisin emaga suhtlemist ja laususin kõike seda, mida olen talle öelda tahtnud. Mida olen kogu maailmale öelda tahtnud.

Minu seest tulid välja ilusad kõned, mis minus väga meeldivaid tundeid tekitasid. Ma tundsin ennast tõelise superkangelasena.

Teadsin, et see eufooria oli peatselt möödumas ja taaskord pidin oma hirmuga silmitsi seisma, kuid ma raiusin endale sisse, et NÜÜD VÕI MITTE KUNAGI. Ma olin juba nii kaugele tulnud ja ma ei kavatsenud enam alla anda. Kõik sillad põgenemisteedele said põletatud – polnud alles enam ühtegi alternatiivi. Isegi, kui see oleks tähendanud minu viimast päeva siin elus, olin selle nimel valmis kõik ohverdama.

Südame avamine

Kui ema koju jõudis, lasin tal kohaneda ja mõned toimetused ära teha, ning siis kutsusin ta enda tuppa vestlema. Mul polnud aimugi, kuidas see kõik välja hakkas kujunema, aga peamine oli see, et ma tegin esimese sammu.

Esmalt kulges vestlus peamiselt mõttetasandil. Ma rääkisin talle oma eesmärkidest ja takistustest, mida pean ületama. Ma põhjendasin oma tüüpilisi käitumisharjumusi ja selgitasin, kuidas need minevikus alguse said. Tänu sellele muutus jutuajamine sügavaks ja me hakkasime rääkima teemadel, millest tavaliselt ei räägi. Kuid ma teadsin, et sellest veel ei piisanud.

Olin veendunud, et minevikust lahtilaskmiseks ja emaga lähedasema kontakti saavutamiseks pidin ma näitama oma tundeid. Seega ma ei lasknud olukorral ära lõppeda ning jätkasin sõnadega, mida ma raskeimatel aegadel emale öelda tahtsin, kuid sel ajal ei suutnud ega osanud. Ma tunnistasin, et tegin nooremana vigu ning näitasin ema vastu vähe hoolivust, kuigi ta seda sel perioodil väga vajas. Tookord ma suutsin näidata kõigest oma kinnisust või viha, et haavatavust vältida, kuigi üksinda jäädes ma hoopis nutsin ja tahtsin tema käest andeks paluda.

Niisiis ma laususin oma kunagised mõtted: „Anna andeks, et ma olen selline. Ma ei saa sinna midagi parata. Ma lihtsalt ei oska teistmoodi käituda.“ Sellel hetkel suutsin mõned pisarad välja päästa ja ma olin enda üle väga uhke. Ka ema muutus emotsionaalsemaks ning ma nägin, et see eneseavamine tegi talle palju head.

Enne, kui ta magama läks, võtsin ma veel viimased jõuvarud kokku ning läksin talle ütlema sõnu, mida meie perekonnas pole harjutud lausuma ning mis on ka minu jaoks tohutult suur eneseületus: „Ma armastan sind!“ Selle peale hakkas ema nutma, kuna see tegi ta väga õnnelikuks, ja me kallistasime üksteist.

Tänu sellele eneseületusele ja haavatavusele vabanas tohutult palju energiat ning ma tundsin, et miski pole enam endine. Minust voolast välja elevus ja puhas rõõm, mis on perekonna juures enamasti varjatud olnud. Lõpuks ma sain näidata oma emale, milline ma tõeliselt olen! Ja ma teadsin, et sellest hetkest sai alguse minu järjekordne imeline transformatsioon 🙂

Comments

Leave a Reply