Lugu valust, mis muutus valguseks

In Madise rännak by Madis Mark1 Comment

Leidsin märkmikust 2 aastat tagasi kirjutatud loo 🙂

Elas kord üks hulljulge poiss, kes oli väga elurõõmus ja mänguline tegelane. Talle meeldis igasuguseid krutskeid teha ning sattus tihti pahandustesse. Ta ihkas tähelepanu ning tegi mida iganes, et teised teda märkaksid. Tihti võttis ta ka liidripositsiooni teiste poisside ees ning juhatas vägesid. Vahel ka kakles nagu üks kurikael ikka, kuigi ei tahtnud kunagi kellelegi halba.
Temaga juhtus igasuguseid asju. Kord kukkus, kord sai millegagi pihta. Isegi tulekahjus osales, kust pääses võitjana, kuigi see oli üks raskemaid hetki tema elus.

Ühel päeval aga muutus kõik. Suures mänguhoos vajus ta maa alla, mille peale jäid suured kivimürakad. Tema maailm muutus täielikult ning kadunuks jäi päike. Järgnesid aastate pikkused ööd täis pimedust. Ta ei näinud enam isegi ennast. Kõik oli tema jaoks kadunud. Polnud enam oskust elada ning ta põgenes illusioonide maailma, et natukenegi ennast hästi tunda. Siiski oli tal väga valus ning olukorraga leppimatuses tahtis ta alla anda, oma viimasedki valgusekiired kustutada.

Aga äkitselt meenus talle miski. Ta koges välgatust, mis tuli kusagilt väga sügavalt tema seest. Ta taipas, et pole koguaeg selline olnud. Kerkisid mälestused maapealsest muusikast ja värvide mängust. Oma elurõõmust ja vaprusest. Ta tundis, et ei taha alla anda. Et kuskil peab olema mingi pääsetee. Et veel on lootust.

Ta asus otsima vastuseid oma äsja süttinud lambiga. See oli küll väike, kuid aitas tal hakata nägema tunneleid, mida ta varem ei näinud. Ja märkama enda juures omadusi, millest tal varem aimugi polnud. Ta hakkas helendama oma uute leitud värvidega, mis muutsid maaalust maailma palju valgemaks kui see enne oli olnud. Ta lausus: “See polegi nii hull, kui mulle tundus. Võib-olla on see isegi kingitus.”
Mida rohkem aega oli mööda läinud, seda rohkem hakkas ta mõistma, et tema ongi oma kogemuse looja. Et päikese sära asub tema enese sees.

Olles juba tükk maad edasi kõmpinud, leidis ta üles ka teised kadunud hinged, kes olid oma leegi süüdanud. Igal ühel neist oli oma lugu, mida jagada. Ja omad avastused ning aarded maailmale kinkida. Nad kõik soovisid vabadust, olla kõikvõimsad inglid, keda ei hirmuta ükski vari. Just nagu see sama poiss. Ta liitus nendega ja koos suutsid nad taas maailma jaoks värvid üles leida.

Äkki märkas ta, et pimedust polegi olemas ning taaskord oli tal maapind jalge all. Valust oli saanud armastuse vägi. Õnnetus, mida oli ta kunagi needuseks pidanud, oli hoopis kingitus kogu universumi jaoks.

Comments

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.