kiindumusmuster

Kohtumised inglitega – III osa

In Madise rännak by Madis MarkLeave a Comment

Paar kuud hiljem kevade saabudes võtsin ette uue seikluse. Läksin teadlikult OKCupid tutvumislehele, et laiendada piire ja harjutada spontaanseid kohtumisi, olles avatud ükskõik millistele kogemustele. Minu taotlus ei olnud sealt partnerit leida, vaid pigem tahtsin õppida ennast julgemalt avama ja naistega olles vabamalt tundma. Mõtlesin, et kui ma võimalikult paljude erinevate naistega suhtlen, hakkab ka kiindumusmuster tasapisi kaduma (haruldusest küllusesse).

Sellise otsuse tegemine andis mulle palju energiat, sest ma liikusin edasi unistuste elu ja täispotentsiaali poole, ega jäänud argipäevarutiini toppama. Meie olemegi ju need, kes elu põnevaks teevad, ning miski ei rõõmusta hinge rohkem kui kergelt hirmutavad väljakutsed!

Saatsin mitu sõnumit mängulise energiaga teele ja esimesed kaks naist, kellega sain kontakti, olidki kokkusaamisest huvitatud! Taotlusest oli möödunud vaid paar päeva, kuid kohtingud olid juba kokkulepitud ja teostatud. Esimesega küll tugevat sidet ei tekkinud, kuid oli sellegipoolest silmiavardav kogemus (vaid natuke väljakutsuv, sest ta oli enne kohtumist Xanaxit võtnud). Aga teise naisega läks nii ulmeliselt, et mul ei jätku isegi sõnu selle kirjeldamisel!

H: Hey! Let’s sing together. I really mean it. I love to sing. Been thinking about what it would be like to do it together with someone…
M: Hey, why not? Like a duet?
H: For example. I’m pretty much into everything
M: Okay. Want to meet first or just start with singing? 😀
H: “Meet first” would be best, I guess 🙂

Nii intuitiivselt ta vestlust alustaski, tekitades minus koheselt põnevustunde, sest laulmine on üks minu suurimaid kirgi. Mida rohkem me vestlesime, seda selgemaks sai, et oleme väga sarnase maailmavaatega. Saime koheselt üksteisega väga avatud olla ning rääkida kõigest, mis hingest tuli. Ja sellist imelist sünkroonsust nähes hakkasid mul taaskord teatud pirnid põlema. Aga kuna mul oli eelmine kogemus (II osast) hästi meeles, siis võtsin ma seda tunduvalt rahulikumalt.

Kohtumine kui unenägu

Ilma pikema mõtlemiseta saime ühel õhtul Inspiratsiooni kohvikus kokku. Kuna ma ei olnud varem ühtegi tema pilti näinud, siis olin ma alguses üsna üllatunud, sest ei viinud internetimina ja füüsilist mina koheselt kokku, kuid tasapisi hakkas ta mulle aina tuttavam välja paistma. Küsisin, kas ma olen teda kuskil varem näinud, aga ta ei osanud vastata. Isegi temal oli sarnane tunne, et on mind justkui varem kohanud, kuid müsteeriumiks see jäigi.

Ja mis ma oskan veedetud aja kohta öelda… tegelikult me palju ei rääkinudki. Põhiliselt vaatasime säravate silmadega üksteisele otsa, muigasime ja vahelduseks vaatasime mõnikord ka kõrvale, et hoogu võtta ja uueks ringiks valmistuda. Mõtlesin endamisi, et kas nii nüüd hakkabki olema (kõrvutades seda eelmise kogemusega) – suhtlemiseks pole sõnu enam vaja. Mul oli väga hea meel, et tõmbasin taaskord ligi niivõrd sügava inimühenduse. Just nii haavatav mulle meeldibki olla ja täielik rõõm, kui teine inimene selleks samuti valmis on.

Wow, kui kaunis see kõik oli! Seekord suutsin ma veelgi sügavamale minna ja hingede kokkusulamisest tingitud tervenemise täielikult vastu võtta. Mul ei olnud seekord ühtegi hirmu ega ootustest tingitud ärevust, vaid lasin ennast vabaks kui ookean. Kõike, mida ma tundsin, väljendasin ka talle: kõik barjäärid justkui lahustusid ja keharakud tundsid ennast rõõmsamalt kui kunagi varem. Olime mõlemad veendunud, et tegu on hingesugulusega, sest see oli lihtsalt niivõrd uskumatu kogemus.

Vahepeal tuli kohvikupidaja küsima, kas kõik on korras, ja ma vastasin, et kõik on suurepärane – “Teie kohvik on nii maagiline, et toob alati õiged inimesed kokku.” Vahepeal tundsin veidi häbelikkust, kui nägin, et meie kõrvallauas istuv mees ja naine rääkisid teineteisega vaid mõistuse tasandil ja paistsid ka natuke ärevuses sellest sügavusest, mis meie vahel toimus, kuid ma ei lasknud sellel ennast häirida. Soovisin mõttes seda imelist vabadust ka kõigile teistele.

Lõpuks küsisin enda ees istuvalt armsalt jumalannalt, kas ta on nõus kahekesi olema, et veelgi vabamalt seda tervenemisprotsessi läbi viia, ning ta oli meeleldi nõus. Seejärel läksime autosse ja kallistasime seal muusika saatel pikka aega, enne kui mõlemad kodu poole suundusime. Panin ka seekord tähele, et hakkasin lõpus natuke venitama ja tahtsin isegi talle lähemale minna (kuigi sisetunne ütles, et aeg on lahti lasta), kuid õnneks oli enesekindlust sellel korral piisavalt ning mul oli palju kergem enda keskmesse naaseda. Harjutamine teeb tõepoolest meistriks!

Uuel tasemel proovilepanek

Kodus hakkas mõistus juba aktiivsemalt trikke tegema ning fantaasiaid ette kujutama, kuid ma olin sisimas kindel, et ma võtan sellest kogemusest vaid parima, ning igasugune tulevik on okei. Ma sisendasin endale ka enesearmastusest tulnud afirmatsioone, et säilitada sõltumatus ja meeldiv tänulikkus. Olin nende kiindumusmustritega juba nii kaua tegelenud, et midagi hirmutavat ma selles enam ei näinud. Tunded võivad küll lainetada, aga sisemine tarkus aitab hoida kainet meelt.

Aga kiindumusega on üks kaval nõks… Kui ellu ilmub midagi uut, täiesti teisel tasemel, siis paratamatult võib samasse tuntud orki kukkuda. Me laususime Facebookis teineteisele nii armsaid sõnu, et tasapisi oli katus jälle sõitma hakanud. “Ma mõtlesin Sinu peale. Tahaks nii väga uuesti kohtuda. Sa oled mulle väga-väga kallis. Me oleme nii sarnased. Kui tore oleks meil suvel Lõuna-Eestis reisida. Ma olen nii tänulik, et me kohtusime. Head ööd, kallis.” – kuna ta ütles mulle niisuguseid asju, siis mulle tundus, et see ei ole ainult minu peas, vaid ka temal on minu vastu mingid tunded. Ühel hetkel tegin järgmise sammu (osaliselt ka testi) ja hakkasin talle musi ikoone saatma, ning ta vastas samaga.

Nüüd oli asi juba piisavalt kaugele läinud (vähemalt minu enda jaoks), et ma ei suutnud olukorda enam objektiivselt näha. Ma olin põhimõtteliselt juba valmis, et minu unistus on täitumas, ja see tundus nii ahvatlev, et kaotasin mõnes mõttes enesekontrolli. Selle asemel, et rahulikult edasi vaadata, mis saab, hakkasin juba sõpradele sellest naisest rääkima ja rändasin mõttes igasugustesse paikadesse.

Märku hakkasid andma tüüpilised kiindumusega seotud mustrid: pidev suhtlemisvajadus, pikad tekstid, raske tunne vastuse ootamisel jms. Mul ei olnud kerge enam keskmes püsida ja ma tundsin, et see olukord kurnas mind. Need olid selged vihjed, et ma pidin sellest kogemusest lahti laskma, nii iseenda kui ka tema pärast.

Südamest tulnud lahtilaskmine

Ühel õhtul tekkis spontaanne soov talle kiri kirjutada (mida plaanisin järgmisel kohtumisel ette lugeda) ja ta armastusega vabaks lasta. Sain niivõrd hea kontakti enda südamega, et kõik see tuli loomulikult ja vabalt. Kogesin neid mõtteid terve kehaga ja tundsin, et minu sees toimus tõepoolest suur lahtilaskmine.

Alates hetkest, mil ma Sinu silmadesse sukeldusin, tundsin ära, et olen saabunud enda armsasse hingepessa. Olin üllatunud, sest ei osanud aimata, et minu ees istub kallis sõber, kellega olen lähedane olnud juba terve igaviku. Tundsin ennast turvaliselt ja vaatamata enda sisemistele hirmudele oli mul vabadus olla täielikult mina ise. Tajusin, kuidas kõik müürid hakkasid ükshaaval sulama ning muutusid pisarateks, mis tuletasid meelde, kui imeliselt kaunis ja maagiline on elu. Kohtudes Sinuga kohtusin ka iseendaga, tundes enda vastu aina kasvavat armastust, ja samal ajal olid see Sina – ingel, kes tervendab mind iga pilgu, puudutuse ja hingetõmbega. See kõik on justkui kauneim unenägu, mida olen näinud, kuid mul on rõõm teada, et see on täiesti tõsi ning reaalsem kui miski muu.

Aitäh, et tood välja minus parima ja paned mind veelgi rohkem elusse armuma, võttes põnevusega vastu kõik uued õppetunnid ja väljakutsed, mida elu mulle kingib. Olen siiralt tänulik, et minu ellu tulid!

Soovin Sinu kingitustele vastata armastusega, mida Sa tõeliselt väärid. Seepärast tea, et oled alati vaba tegema just seda, mis Sind õnnelikuks teeb, ja olema selline inimene, kes Sa tõeliselt oled. Soovin Sind armastada, lastes minna kõikidel ootustel ja kiindumustel, mis mõnikord kerkida võivad. Soovin, et Sa teaks, et Sa ei pea midagi tegema, vaid oled armas alati, kuhu iganes Sinu süda kutsub. Ja isegi, kui ma ei peaks Sind enam kunagi nägema, olen siiski õnnelik!

Suur üllatus

Järgmisel päeval läksin Facebooki ja ma avastasin, et ta oli just kellegagi suhtesse astunud. Sellel hetkel jooksis mu mõistus hetkeks kokku ja ma olin nagu: What? Ei osanudki kohe selle peale reageerida, sest see oli minu jaoks väga suur üllatus.

See kõik oli siiamaani nagu üks muinasjutt. Kõik märgid justkui viitasid sellele, et seekord võib minu unistus tõepoolest täituda. Ma arvasin, et ta mõtles neid öeldud sõnu tõsiselt. Osa minust kaalus, et võib-olla tõesti ei ole sellistel asjadel nii suur tähendust, aga minu nuppe suutsid need vajutada küll. See oli esimene kord, kui ma kogesin niivõrd sügavat inimühendust füüsilises maailmas ja samal ajal sellisel tasemel suhtlemist internetis.

Keha hakkas uudist nähes üleni värisema. Korraks hakkasin nutma, siis hoopis naerma, kuna mulle jõudis kohale, kuidas mu mõistus minuga lollitas ja kuidas need mustrid mind taaskord ära petsid. See oli suur äratundmine – taaskord olid mu illusioonid purunenud, taaskord ei saanud see tõeks. Paariks sekundiks kerkis pinnale vana mõte: see kogemus teeb mulle haiget, ma tahan selle eest põgeneda ja jääda üksinda nagu ma olen alati olnud.

Aga mis ma siis ütlesin? NO WAY! Nüüd plahvatas minu spirituaalne jõud, mis võttis selle kogemuse vastu kui hiilgava õppetunni. Mu silmad läksid särama, sest mu hingele meeldivad taolised väljakutsed. Valu on minu suurim sõber ja õpetaja – seda taaskohates tundsin ma piiritut õnne -ja tänutunnet. Ütlesin endale: “Ma lähen hea meelega sellest valust veelkord läbi, et tunda sellist imelist ühendust nagu viimasel kohtumisel kogesin! Nüüd ma tulen veel julgemalt kapist välja ega peida ennast kuskile!”

Sest kui pinnapealsed purunemised ja ego kaotused kõrvale jätta, sain ma ju täpselt selle, mida ma kogeda tahtsin. Minu eesmärk oli tervendada enda sisemist last ja õppida ennast avama. Ma teadsin sisimas, et selline asi võib juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki, aga ma olin selleks valmis. Kõige olulisem on minu jaoks õppimine ja kasvamine, anda toitu hingele, mitte egole, ning saadud kogemus teenis seda eesmärki parimal moel.

Vaat kui huvitava sünkroonsusega oli tegu: eelmisel õhtul lasin naise enda sees lahti ja päev hiljem toimus selline peegeldus. Ilmselt ma tajusin ära, et midagi on mäda, ja intuitiivselt valmistusin selleks ette. Kuigi reaalne valu kogemine on alati omamoodi. Elu justkui vastas: “Nii, vaatame, kas Sa ka tõesti mõtled seda, mida ütled. Siin on Su väljakutse!” Korraks andis šoki küll, kuid ma olen nii ära treenitud, et sellised kogemused tõstavad mind vaid üles.

Uskumatu enesearmastus ja inspiratsioon

Uudise lugemisest oli alles poolteist tundi möödas, aga minus vallandus nii suur inspiratsioon, et lausa wow! Osa minust oli küll kurb, aga ma transformeerisin seda nii nagu üks tõeline alkeemik teeb. Tundsin aina kasvavat enesearmastust ja austust elu vastu. See kõik puudutas mu hinge nii suurel määral, et ma võtsin taaskord ette oma raamatu ja hakkasin usinal edasi kirjutama!

Mul on rõõm näha, kuidas elu on andnud mulle võimaluse kogeda valu, üksindust ja muud sarnast, ning tervendada seda nii, et kõik inimesed saavad sellest osa. See panebki mind kirjutama ja ma tunnen, et see on minu missiooniga seotud. Rääkida nii füüsilisest kui ka emotsionaalsest valust ja näidata, millised kingitused need tegelikult on. Tuua valu seest välja puhas rõõm.

Ma panin tähele seda reaktsiooni ja mul oli tõsiselt hea meel, et ma suudan kõikidele raskustele julgelt otsa vaadata ning samal ajal naeratada. Kõik, mis minuga juhtub, lisab enesearmastusele vaid juurde. Absoluutselt iga kogemus, ja mida valusam, seda tõhusam!

Armastus ei takista kunagi inimest oma saatuseteel kõndimast

Tunnen, et elus on hinge areng ja tema missioon sellel planeedil kõige olulisem. Ja kõik, mis juhtub, teenib seda eesmärki.

Kui suhtes tekib kinnihoidmine, siis see on hingele takistav  – kontakt missiooniga muutub nõrgemaks. Siis paneb elu asjad varem või hiljem paika ning suunab õigele rajale tagasi.

Olen varemgi tõdenud, et romantiline suhe tuleb minu ellu alles siis, kui olen leidnud iseennast ja elan elu, mis on sellega vastavuses. Sisimas tundsin, et ma polnud veel valmis (too easy!), kuigi soodsate võimaluste tekkel tahtis osa minust kergema tee võtta. Ja isegi juhul kui see on minu kehtestatud reegel, on mul selle üle hea meel.

Ma tahangi, et asjad just nii lähevad. Kõigepealt minu missioon ja siis teekaaslane, kes minuga seda jagama tuleb. Olen kannatlik ja lasen endal kasvada, täielikult iseendale pühenduda, sest mulle on seda hetkel vaja!

Sarnasel teemal:

Leave a Reply