Kohtumised inglitega – II osa

In Madise rännak by Madis MarkLeave a Comment

Soov tervendada oma sisemist poissi ning kasvada meheks, kes on maailmale avatud, pani mind 2016 aasta suvel suuri hirme ületama. Kõigepealt rääkisin emale, mis oli aastaid mind südames vaevanud, ning seejärel käisin põnevas tantralaagris, kust ma täiesti uuel tasemel julguse leidsin. Teadsin, et ees olid ootamas suured muutused ja kohtumised, sest ma olin teadlikult ukse lahti teinud.

Müstiline sünkroonsus

Südame avamise flow viis mind lõpuks tutvumisüritusele nimega TantraDate, kus ma kogesin niisugust inimühendust, mida polnud iial varem tundnud. Kui toimus paaride loomine, sain ma numbriks 9, ja tänu imelisele sünkroonsusele sattusin ma kokku kauni naisega, kellel oli just selline energia, mis mind kõige rohkem ligi tõmbab. Avatus, armastus, empaatia, mõistmine, soojus, sädelevad silmad – kõik need tunnused, mida mu sisemine laps on igatsenud.

Alguses tundsin ma ennast üsna ootustevabalt, aga sellest hetkest alates, kui ta tunnistas, et nägi minuga paari sattumist ette, hakkasid mu silmad elevusest põlema. Ma tajusin seda väga müstilisena ja sealt minu fantaasia taaskord valla pääseski. Me vaatasime üksteisele sügavalt silma ja kaunis peegeldus tegi meie mõlema silmad märjaks. Panin tähele, kuidas ta sügavalt ohkas ja hingamisega ennast rahustada püüdis. Kõik need signaalid ajasid mind hulluks, sest ma polnud kunagi varem midagi sellist kogenud.

Kui tutvumisõhtu läbi sai, ütlesin talle enesekindlalt ning mänguliselt: “Tundub, et Sinuga ma veel kohtun!” Tol hetkel olin ma tõesti veel omas elemendis ja tundsin ennast ligitõmbavana, kuid tasapisi hakkas kiindumus koos tuttava ebakindlusega sisse pugema. Sügava läheduse kogemine on omamoodi hirmutav, sest ühest küljest tekivad purunemisvõimelised ootused, kuid samuti kartused, mis juhtub siis, kui mu unistus tõesti reaalsuseks saab: kas ma suudan pakkuda kõike seda, mida naine väärib, ja kas ma olen piisav. Minu suhtumine teadlikul tasandil on küll positiivne, kuid sügavamal sees on endiselt igasuguseid hirme.

Haruldaselt intensiivne ja sügav lähedus

Pärast mõnda kirjavahetust otsustasime taaskord kokku saada ja seekord täiesti kahekesi olla. Võtsin ta kodu juurest suure põnevusega peale ja läksime taimetoidukohvikusse teed jooma. Täitsa lõpp, milline kohting see oli! Suurema osa ajast vaatasime üksteisele silma, valasime pisaraid, naeratasime, hoidsime üle laua kätest kinni ja muljetasime, kui tervendav kogemus see meie jaoks oli. Ka meie väärtused, huvid ja maailmavaated tundusid täielikult kattuvat.

Isegi ettekandja näole ilmus suur rõõm, kui ta meie koosolemist pealt nägi, ja see suurendas mu elevust veelgi, sest me käitusime nagu üks värskelt armunud paar. Osa minust pidas alati valvet, et ma asja liiga tõsiselt ei võtaks, kuid ma ei saanud midagi parata – see oli niivõrd erakordne, et tahestahtmata tekkisid mul mõtted, kas lõpuks olingi “seal maal.” Osa minust keeldus seda uskumast ning tajus seda pigem unenäona, kuid teine osa valmistas ennast juba millekski ette.

Kui kohvikut hakati sulgema, läksime tagasi autosse, kus me jätkasime silmadesse vaatamise ja kallistamisega veel pikka aega. Tundsin ennast väga õnnelikult, kuid samas hakkas ka sisemine valu endast märku andma ja ühel hetkel tundsin, et olen taaskord poisi kehas. Minu silmadest peegeldus kurbus ja seda tajusin ka temas. Me näitasime teineteisele oma sisemist haavatud last – hirmu ennast avada ning hirmu haiget saada.

See oli meile mõlemale raske, kuid me usaldasime ja toetasime üksteist. Kui ma julguse kokku võtsin ja talle pai tegin, hakkas ta äkitselt minu õlal nutma. Keegi polnud varem minuga seda teinud (va. ema kaua aega tagasi), seega tundsin ennast väga eriliselt ja tänasin teda selle inspireeriva vapruse eest.

Konflikt sisemise poisi ja mehe vahel

Tundsin suuri blokke kurgus ja südames. Soovisin samuti kõik tunded ja pisarad valla päästa ning näidata talle enda sügavaimat olemust, kuid ma ei suutnud seda teha. Silm läks küll natuke märjaks, aga enamaks ma polnud veel valmis. Tajusin endas suurt konflikti – kas olla haavatud poiss või toetav mees. Milline on tasakaal ja millised on mõistlikud piirid?

Ma tahtsin kangesti mehelik ja enesekindel olla (ning teha asju “õigesti”), kuid kuna kiindumus oli juba välja kujunenud, oli seda raske teostada. Panin tähele, kuidas ma kippusin sellest kogemusest kinni hoidma ning venitama, et autosse veel kauemaks kallistama jääda. Näiteks ühel hetkel panin muusika käima ja püüdsin talle muljet avaldada, rääkides enda elust, laulmisest ja viiulimängust.

Sisimas tundsin, et midagi oli valesti, kuna ma ei tundnud sedasi käitudes ennast vabalt, vaid tajusin hoopis hirmu energiat. Vaatlesin seda kõike küll pealt, kuid ometi ei suutnud õigel ajal lahti lasta. Lõpuks andis ta mulle ise märku, et aeg oli koju minna.

Kuna ma olin teadlik mehe ja naise vahelistest külgetõmbeseadustest, siis hakkasin ma järgmisel päeval enda käitumise pärast muretsema. Sellele lisas hoogu juurde veel see, et ta ei vastanud mu kirjale kaua aega. Lõpuks sain kinnituse, et minu tajutav klammerdumine oli ta natuke ära ehmatanud ning tal tekkis hirm, et keegi ootab temalt seda, mida ta pakkuda ei suuda.

Ma mõistsin teda väga hästi ja mõtlesin: “Ma tean ju seda kõike, aga ma ei saa parata, et ma nii tunnen. On ainult kaks varianti: kas ma väldin selliseid situatsioone või ma lähen nendest julgelt läbi, lastes juhtuda sellel, mis juhtuda tahab. Valisin edasimineku.” Seejärel andestasin endale ning teadvustasin, et kõik, mis toimus, oli õige. Tarkus koos vastavate käitumismustritega siseneb meisse kogemuste kaudu, mitte vaid asjade üle järele mõeldes ja olukorda kontrollida üritades.

Lahtilaskmine ja koju naasemine

Nüüdseks olin oma sisemise valuga sügavamas kontaktis ja ma suutsin erinevaid üksinduse ja kurbusega seotud tundeid enda kehast välja lasta. Kuulasin vastavat muusikat, kirjutasin, nutsin ning tegelesin teadlikult lahtilaskmisega. Ühel hetkel arvasin, et olin juba sellest üle saanud, ning tegin ettepaneku uueks kohtumiseks, aga siiski ei suutnud ma ennast temaga vabalt tunda. Tajusime mõlemad, et viibime erineval lainel – vastupidiselt sellele, kui me esimest korda kohtusime. Osa minust tahtis jätkuvalt olla küps mees ning suruda alla endas kõik ootused ja poisilikud tunnused (et loodetavasti olla ligitõmbav), kuid samas ei olnud see enam ehe ning ma kaotasin temaga ühenduse.

Pärast seda me enam kokku ei saanud ja usun, et puhkus oligi antud olukorras vajalik. Väga vabastav oli uuesti iseendale keskenduma hakata ning tunda kodust õnnetunnet, mis on minuga mitmeid aastaid kaasas olnud. Tundsin suurt tänulikkust kogetud tervenemise ja õppetundide eest ning asusin taaskord oma teele.

Mäletan, et olin peale lahtilaskmist väga inspireeritud ja mul tekkis suurepärane kontakt oma missioonitundega. Elu oli näidanud mulle kõike seda ilusat, mis ootab ees, kui sammun vapralt edasi ja liigun enda unistuste suunas. Pinnapealsel tasandil olin äsja midagi erilist ära kaotanud, kuid tegelikult oli see minule puhas võit. Kogetud inimühendus näitas, et olen õigel teel!

Haavatavuse võlu

Tasapisi mõistsin, et kui panna kõrvale kõik need õpetused sellest, kuidas olla tõeline mees, on kõige aluseks siiski haavatavus ja julgus olla selline nagu oled. Ma olen harjunud pelgama oma nõrgemaid ja hapramaid külgi nii nagu enamik mehi, kuid sisimas ma tean, et meis ei ole midagi, mis varjamist väärib. Tuleb saada sõbraks oma sisemise lapsega ja armastada teda üle kõige, sest ta on tegelikult üks meie suurimaid kingitusi. Just tänu temale (ja kogu sellele valule, mida olen elus kogenud) olen ma selline inimene nagu olen ning kirjutan selliseid artikleid nagu ma kirjutan, ja ma armastan seda!

Egole meeldiks tõesti ennast alati enesekindla, meheliku ja ligitõmbava inimesena näha ning jätta kiiruga maha kõik ebamugavad omadused, kuid süda teab, mis on tõeliselt oluline. Tegelikult on meie nõrkused hoopis meie tugevused, sest kui suudame neid aktsepteerida ja paljastada, vabaneb seejuures meie tohutult võimas hingejõud. Tähtsaim polegi see, kas teised võtavad selle vastu või mitte, kuid vähemalt on meil endal uhke tunne, sest juhindume enesearmastusest, mitte hirmust. Ja kokkuvõttes see ongi ehtne enesekindlus.

Aitäh Sulle, et õpetasid mind ennast veelgi rohkem armastama! See oli uskumatult kaunis kogemus ja mul on hea meel, et kõik läks täpselt nii nagu see läks.

Lisalugemist:

Leave a Reply