Kangekaelne ego ja uskumused

In Eneseareng by Madis MarkLeave a Comment

Täna mõtlesin pisut oma piiravate harjumuste üle nagu näiteks internetis passimine, sisetingimustes liigselt viibimine või teatud olukordades hirmu tundmine. Püüdsin mõista, miks on nii raske mugavustsoonist väljuda ning uusi harjumusi luua. Mis meid takistab ja kellega me võitleme? Kust on pärit need motiveerivad jõud, mis panevad meid tegutsema? Kes me siis ikka oleme?
 
Mugavustsoon ja „endaga” võitlemine

Mugavustsoon on nuhtlus, mis on kimbutanud enamikku meist. Sageli tahame enda ellu muutusi, kuid meie harjumused takistavad meid ja panevad meid ennast jõuetuna tundma. Harjumusest vabanemine on üsna keeruline protsess ning vajab palju tahtejõudu ja järjepidavust. Peamine põhjus seisneb meie egos, mis ei salli uusi olukordi ning soovib võimaluse korral alati oma praegust olukorda ja identiteeti säilitada. Tõsi, automatiseerimine võib meile küll mõnikord kasulik olla, kuid tihti on sellest rohkem kahju kui kasu.

Väidetavalt inimene ongi loomult laisk ja mugav ning tegutseb ainult naudingute otsimiseks või valu vältimiseks. See võib küll tõsi olla, kuid keda peetakse inimese all silmas? Kellega me oma harjumuste puhul võitleme? Iseendaga, kuid kes on see „mina ise” ? Me suudame seda võitlust enda mugavustsooniga pealt vaadata ning samal ajal selle üle isegi naerda. Kas me maadleme sellisel juhul iseendaga? Või maadleme hoopis egoga, mida me vaadelda suudame, aga millega me samastunud oleme? Me paneme tähele mõtteid, mis meie peas ringlevad, ja tundeid, mis meie kehas kerkivad. Saame neid isegi vajadusel eirata, aga mis annab meile selleks jõu? Kuidas on see võimalik, et saame lihtsalt oma mõtteid ignoreerida ja otsustada, et nüüd on nendel vanadel harjumustel lõpp? „Hindan sinu arvamust, kuid sellel korral ma sinuga nõustuda ei kavatse. Aeg on muutusteks!” Ainus järeldus on see, et me ei ole enda mõtted, sest muidu me nendes kahelda ei saaks. Kes me siis oleme?

Seda jõudu, mis võimaldab meil oma varjust üle astuda, nimetatakse tavaliselt motivatsiooniks. See on sisemine tahe, mida on sageli märksa keerulisem seletada. Aga siin tekib huvitav küsimus: kas see sisemine tahe on intuitsioon, mis on meie teadvuse tõeline pale ja tahe, või hoopis taaskord üks ego järjekordsetest illusioonidest, millel ei ole midagi pistmist meie reaalse olemusega? Näiteks paljud inimesed on raha nimel võimelised mida iganes tegema, isegi iseennast ületama. Motiveerivateks põhjusteks on tihti materiaalsus, rikkus ja muud naudingud. Või siis hirm, et vältida valu ja kannatusi, näiteks töökoha või inimsuhte kaotamist. Aga kas see inimene, kes suudab iseendast võitu saada ja oma harjumused alistada, vajab tõeliselt seda, milleni ta pürgida soovib? Kust on pärit need uskumused ja mõtted, mis teda selleks motiveerivad? Miks ta usub, et tal just seda kaaslast, autot või maja vaja läheb? Kelle tahe see siis kokkuvõttes siiski on, kas tema enda või tema ego, mis on elu jooksul arenenud?
 
Uskumused

Uskumused on alati kuskilt pärit. Ükski inimene ei sünni uskumustega. Neid laetakse elu jooksul alla nagu arvutiprogramme, kuid seda tehakse tavaliselt ebateadlikult. See on informatsioon, mida me endasse salvestame ja mida meil vaja on, et õppida maailma tundma. Algselt seda ju meil ei ole. Kuidas me siis saame väita, et need uskumused on just meie uskumused? Et see on meie tahe. Et meie oleme need, kes vajavad neid rikkusi või naudinguid.
Ilmneb tohutult suur probleem: inimesed on oma subjektiivsete teadmistega samastunud. Nad pühendavad sageli terve oma elu selleks, et saavutada selle, millesse nad usuvad. Kas nad on sellisel juhul tõesti ärkvel või magavad nad hoopis terve oma elu maha? Kuidas nad saavad kindel olla selles, et nende uskumused on reaalsusega kooskõlas ega pole lihtsalt õpitud lollused? Näiteks üks lapsevanem ütleb oma lapsele, et ta on loll ja inetu, kuid teine ütleb oma lapsele, et ta on nutikas ja kaunis. Kui laps on väike ja mõjutatav ning tal puudub teadlikkus ja kriitiline meel, siis võtab ta seda õpetust kui puhast kulda ning võib terve oma elu koos selle uskumusega veeta. Üks nendest omab väga kasulikku uskumust, mis võib tõsta tema edukust suurel määral, ja teine isik jälle väga laastavat uskumust, mis võib teda viia kuritegevuseni või traagilise depressioonini.

Probleem on selles, et kui inimesed kasvavad vanemaks, siis nad ei pruugi omada enam ühtki mälestust sellest, kust nende uskumus üldse alguse sai. Kusjuures kuni 2-aastaseni puudub meil igasugune püsimälu. Seega meid kontrollib enamasti emotsionaalne mälu, millest inimene teadlik ei ole. Seetõttu samastume nende programmidega ning neil on meie üle täielik kontroll. Täiuslik ori on see, kes ise ei olegi oma orjusest teadlik. Isegi, kui inimene teab, kust tema piiravad uskumused alguse said, on neid siiski väga raske muuta. Mina näiteks tegelen siiamaani sisemiste uskumuste vabastamisega, mis said alguse koolis peale õnnetust, kui olin väga haavatav. Võib-olla seal astuti vaid minu nõrgale kohale ja aktiveeriti tunded, mis olid minus juba varem, kuid mõte jääb samaks. Kuigi ma tean, et need emotsionaalsed traumad eksisteerivad kõigest minevikus, mõjutavad nad mind tänaseni. Mul on näiteks hirm eneseavamise, läheduse ja suurema tähelepanu ees. Mind aitab vaid väga tugev enesearmastus, tahtejõud ja teadlikkus. Omades ülimalt suurt tahet ennast muuta, olen lõpuks suutnud seda hiiglast müüri lõhkuma hakata, kuid paras ports on veel järgi.

On äärmiselt oluline seda kõike teadvustada ja esitada küsimusi enda identiteedi kohta. Kust on minu uskumused või käitumine pärit ja kes ma tegelikult olen? Kui kõikidest illusoorsetest kihtidest vabaneda, siis mis alles jääb? See on müsteerium, milles peitub minu arvates kogu universumi saladus. Igatahes usun, et meie uskumused ja mõtted on lihtsalt vahendid, mis on loodud meie suurimate hüvede teenimiseks. On vajalik, et meie uskumuste süsteem maailma kohta oleks võimalikult objektiivne ning paindlik, ainult siis suudame ennast ja seejuures universumit paremini mõista. Ma ei arva, et uskumused ise aitavad meil enda tõelise olemuseni jõuda, aga siiski on võimalik nendega kasulikul moel mängida. Teame kõik, et mõtetel on väga suur jõud meie reaalsuse üle. Positiivsed uskumused enda kohta tõstavad meie enesehinnangut ning kogu elu kvaliteeti ning samas negatiivsed uskumused hävitavad meid aeglaselt ja piinarikkalt. Seega kasutagem siis pigem positiivseid uskumusi! Kui meil tööriistad juba pihus on, siis parem luua nendega midagi mõnusat 🙂
Tõsi küll, et kõiki oma mõtteid või tundeid on raske kontrollida. Aga kas seda üldse vaja on? Me ei suuda takistada linnul lendamist üle meie pea, kuid me saame tal ära hoida pesa ehitamise meie pähe!

Soovin teile kõigile illusioone paljastavat teadlikkust ja vaprust enda piiravate uskumuste ning harjumuste purustamiseks! Võtkem kätte oma võim, mis meile alati on kuulunud, ning olgem voolavad nagu vesi 🙂 Ääretu vabaduse saatel suudame olla kes iganes me soovime. Kuulake oma intuitsiooni, mis kõneleb teiega siin ja praegu, mitte programme ja uskumusi, mis on pärit minevikust või kellegi teise suust. Tehke teadlikud valikud, mis lähtuvad hirmu asemel armastusest, ja looge mõnuga!

Leave a Reply