Imeline tervenemislugu – toit, trenn ja uni

In Eneseareng by Madis MarkLeave a Comment

Tõlkisin ära suurepärase tervenemisloo, mis on pärit raamatust Sleep Smarter ja kirjutatud Shawn Stevensoni poolt:

Olla meister magamises ei ole sama, mis olla meister pesapallis või avalikus esinemises. Sa ei võida ühtegi auhinda ega kiitust selle eest, et oled hea magaja. Magamine on enamasti midagi väga privaatset, vähemalt nii kaua kuni halb uni hakkab Sinu teisi eluosasid mõjutama.

Minu uneprobleemid olid kaalu -ja terviseprobleemide kujul terves linnas nähtavad, kuid mitmel viisil olid need siiski ignoreeritud. Kõik nägid minu lisakilosid ning suurt valu, mille käes ma igapäevaselt kannatasin, kuid keegi ei näinud minu raskeid võitlusi voodis. See oli vaikne kannatamine, mida ma kogesin täiesti üksinda. Aga õnneks paistis tunneli lõpus ka valgus.

Ma poleks suutnud leida teed tervenemise juurde ilma kvaliteetse uneta. Mõnikord paistab surreaalne, et tohutu hulk inimesi magab öösel paremini tänu minu kogemustele. Kuigi on olnud ekstreemselt raskeid aegu, ei vahetaks ma neid kogemusi mitte millegi vastu. Olen aja jooksul mõistnud, et head õpetajad kingivad meile võimaluse kiiremini kasvada. Nad pingutavad lahenduse leidmiseks, et meie ei peaks kõike seda tegema.

Meil kõigil on oma lugu, ja minu lugu on palju suurem kui vaid kvaliteetse une saladuse avastamine. Loodan, et minu lugu kuulates jõuad ka Sina imelise une ja terviseni, mida Sa isegi unenäos pole näinud.

Millest sai alguse minu lugu?

Minu ema oli mind sünnitades väga noor, seega esimesed kuus aastat veetsin ma põhiliselt oma vanaemaga, kes õpetas mulle tingimusteta armastust, õppimist ja enesekindlust. Aga ta õpetas mulle ka toitumisharjumusi, mis kestsid üle 20 aasta.

Kuigi minu vanaisa käis jahil ning kala püüdmas, ja minu vanaema kasvatas toitu aias, andis ta suurest armastusest mulle peamiselt toite, mis mulle kõige rohkem meeldisid – kalapulki, makarone juustuga, võileibu ja kartulikrõpse. Kuigi olin mõnikord nõus ka brokkolit (kui sellel oli veidi juustu peal!) ning teisi “imelikke toite” sööma, mis ei tulnud karbi seest, lubas ta mul siiski nendest keelduda. Ma tean, et ta armastas mind väga palju, kuid minu toitumismenüü viis mind haigusega varajasele kohtingule.

Ma kolisin ema juurde, kui ma olin umbes 7-aastane, omades endiselt samu toitumisharjumusi. Aga minu ema ja kasuisa üritasid mind tervislikult sööma sundida – karjudes, ähvardades ja kõike sellist tehes, mis mind tervisliku toidu juurest veelgi rohkem eemale peletas.

Nüüd oli mul isegi kergem ligipääs toitudele, mida ma vanaema juures tihti ei näinud, nagu kiirtoit ja kommid. See oli justkui unistuse täitumine: ma suutsin ühe dollari eest lausa 100 kommi saada! Tundsin, et olin rikkaim poiss kogu maailmas – ma lausa ujusin kommide keskel.

Ma sain kiirtoitu mõnikord ka vanaema juures, kuid nüüd oli see kõikjal minu ümber. See oli piisavalt odav, ning mugavus mängis suurt rolli, sest ema ja kasuisa töötasid väga pikki tunde.

Esimeste kooliaastate ajaks olin ma mõlemast keskkonnast väga palju õppinud. Ema õpetas mulle, kuidas ellu jääda. Ma õppisin mitte millestki midagi looma. Ma õppisin, et mis iganes ka eelmisel päeval poleks juhtunud, tõused sa üles, lähed tööle ja teed oma kohustused ära.

Aga vanaema õpetused mõjutasid mind kõige positiivsemalt. Ma taipasin õppimise väärtust ning kuulasin õpetajaid suure huviga. Ma sain koolis olles mitmeid akadeemilisi auhindu, ning olles näinud ümbritsevas keskkonnas narkootikumide ja alkoholi negatiivseid tagajärgi, sain ma selge pildi sellest, mida ma ei tahtnud, ning olin motiveeritud elama tervislikku elu minu enda tingimustel (kuigi ma ei teadnud, mis tervis tegelikult tähendas, ma teadsin selgelt, mida see ei tähendanud).

Saatuslik pööre

Minu pingutused narkootikumidest ja alkoholist eemale hoiduda ning koolis häid tulemusi saavutada töötasid üsna hästi. Kuid minu toitumisvalikud hakkasid raskelt kätte maksma. Esimene hoiatussignaal tuli siis, kui olin 15-aastane. Olin väga tasemel kahevõistleja, olles sooritanud 4,5 sekundiga 40 jardi (36,5 m.) jooksu enne ameerika jalgpalli hooaega. Olin valmis avastamiseks, milleks ma tõeliselt võimeline olin…. kuid saatusel olid teised plaanid.

Ühel päeval harjutusrajal tegin aja peale 200 meetrise jooksu. Sellel hetkel, kui ma sirgjooneliselt rajalt hakkasin kurvi võtma, murdsin ma enda puusa.

Mitte mingi trauma ega kukkumise tagajärjel, vaid lihtsalt puhtast jooksmisest. Ma ei teadnud, mis oli toimumas. Arvasin, et tegu oli vaid lihasrebendusega, kuid kui arst minu jalast röntgenpildi tegi, nägin oma pealmist puusakonti lahti rippumas.

Ma tegin läbi tüüpilise ravikuuri: ultraheli, jalale mittetoetumine ja põletikuvastaste ravimite võtmine. See oli lahe, et ma sain karkudega kõndida ning koolitundidest varem ära minna, kuid keegi ei peatunud küsimaks: kuidas suutis 15-aastane poiss oma puusa murda? Selline asi juhtub tavaliselt vaid vanuritega. Kuidas see sai minuga juhtuda?

Minnes ajas pärast tosinat väiksemat vigastust edasi, diagnoositi mind 20-aastaselt degeneratiivse luu -ja diskihaigusega. Puudus ravi. Puudus lootus paraneda (heatahtlike tohtrite sõnul).

Kui esimene arst mulle seljapilti näitas ja diagnoosi määras, küsisin optimistlikult: “Kuidas me seda parandame?” Ta vaatas mind kaastundega ning lausus: “Poja, see on ravimatu. Sul on 80-aastase selgroog. Ei ole midagi, mida me teha saaks. Me hangime sulle mõned ravimid, et seda haigust ohjeldada, kuid see on midagi, millega sa pead terve elu elama. Mul on kahju.”

Segaduses ja pettunud, läksin ma arstikabinetist minema ning olukord läks päevade, nädalate ja kuude möödudes vaid hullemaks. See oli kindlasti minu elu kõige pimedam aeg. Ma pidin loobuma paljudest kolledžitundidest, sest liikumine oli lihtsalt niivõrd raske. Kõndimise ajal oli olukord enam-vähem okei, kuid üles tõustes või pikali heites tundsin ma valusat elektrilist šokki, mis jalga mööda alla liikus. See pani mind võpatama ning tõmblema, mis oli piinlik ja tekitas püstitõusmise ees suurt hirmu.

Kaks ja pool aastat hiljem olin juurde võtnud 23 kilo. Jälgides arsti soovitusi olla minimaalselt aktiivne, jätkasin ma keharasva kogumist, tüüpilise kolledžitoidu söömist ja videomängude mängimist. Ma jätkasin erinevate arstide külastamist, et lootust taastada, kuid see ei tulnud kunagi. Alati räägiti samast ajast: ravimid, voodipuhkus ja “mul on kahju, et sinuga nii läks.” Aga ühel öösel muutus kõik…

Teine võimalus

Ma istusin voodiäärel oma ravimipudeliga, mis oli minu pihus igal õhtul enne magamaminekut, sest ma ei suutnud ilma ravimita magada. Ma jõllitasin seda pudelit ning meelde tuli pilt vanaemast…

Ta ütles mulle alati, kui eriline ma olin. Ta ütles kõigile, et ma teen siin ilmas suuri tegusid. Aga siin ma olin, täielikult eneseusku kaotamas.

Sellel momendil taipasin, et ma olin oma lootuse liigselt arstide kätte usaldanud. Kuigi nad tahtsid vaid parimat, ei kõndinud nad minu kingades, ega saanud mitte kunagi öelda, milleks ma tegelikult võimeline olen.

See oli hetk, mis muutis minu elu täielikult. Ma tegin OTSUSE terveneda, mida enamik inimesi kunagi ei tee. Enamasti me loodame, soovime või proovime, et asjad paremaks muutuksid. Isegi kui palvetame, teeme seda kõige tähtsama komponendita, milleks on usk.

Sõna otsus (ingl k. decision) pärineb ladinakeelsest sõnast de, mis tähendab “millestki,” ja cider, mis tähendab “ära lõikama”. Seega kui sa teed tõelise otsuse, lõikad sa ära võimaluse, et midagi muud saaks selle asemel juhtuda! Pole olemas muud valikut peale selle, mille oled ära otsustanud. Juhtub, mis juhtub, aga sa teed mida iganes, et oma visioon ellu äratada. Ja minu visiooniks oli tervis.

Toitumine

Ma olen loomupäraselt väga analüütiline inimene ning soovin teada, KUIDAS miski töötab, mitte toetuda vaid faktile, et see töötab. Lisaks uuele otsusele ja inspiratsioonile koostasin ma reaalse plaani, mis koosnes kolmest komponendist.

Millegipärast küsisin ma arsti käest (kes mulle esmase diagnoosi andis), kas sellel seisundil võib olla midagi pistmist sellega, mida ma sõin, või kas teistsugune treening võib aidata. Ta vaatas mind nagu ma oleks Kuu pealt kukkunud, ning ütles: “Sellel ei ole absoluutselt mingitki seost sellega, mida sa sööd. Ja harjutuste tegemine sind ka ei aita.” Siis kirjutas ta mulle ravimiretsepti, et tablette süüa. Aga see ei tundunud mulle kunagi sobivat.

Kui ma pidin neid tablette igal päeval alla neelama, siis ilmselgelt mängib rolli see, mida ma oma suhu panen! Kõik, mida ma oma kehasse panen, on oluline!

Selle vaistliku eelaimusega otsustasin ma oma toitumismenüüd muuta. Nagu sa võid ette kujutada, koosnes minu toidulaud peamiselt sõõrikutest ja pitsast, seega ei olnud see kõigest lihtne jalutuskäik pargis. Ma pidin selle kergeks muutma, seega ma tegin kõike, mida ma teha suutsin.

Ma lõpetasin kiirtoidu söömise ning hakkasin samasuguseid toite ise valmistama, tõstes tunduvalt toiduainete kvaliteeti. Burgerite, friikartulite ja limonaadide asemel hakkasin ma ostma maheliha, orgaanilisi ahjufriikaid ja juurvilju, mis mulle meeldisid (tavaliselt brokkoli koos juustuga). Limonaadi ja piimakokteilide asemel jõin ma vett nii nagu mulle oleks selle eest makstud.

Märkasin selliseid väikseid muudatusi tehes suuri edusamme. Mul oli vähem põletikku, rohkem energiat ning isegi kaal hakkas meeldivamaid numbreid näitma.

Ma uurisin ja õppisin nagu segane, ning tegin selgeks, millest mu luud ja seljadiskid üldse koosnevad, ning mida on vaja, et neid tervena hoida. Hakkasin haiguste asemel uurima tervist, ning leitu šokeeris mind. Taipasin, et minu luudel oli vaja väävlit sisaldavaid aminohappeid, polüsahharaade, magneesiumit, ränidioksiidi (silikat) ja vitamiin C-d, mida ma kiirtoidust kunagi ei saanud. Ma uurisin välja, millised toidud neid toitaineid sisaldavad, ning kui mulle ei meeldinud neid süüa, tegin ma neist mahlu või maitsvaid smuutisid.

On kriitiline aru saada, et sinu keha vajab toorest materjali, et ennast üles ehitada. Kui sa ei anna oma kehale vajalikke toitaineid, siis kuidas ta suudabki oma tööd teha? Ma kogesin kroonilist alaarenemist ning see oli ime, et ma enne katkiminemist üldse 15-aastaseks elasin. Mul oli nii suur puudus vajalikest toitainetest, et minu tervis polekski ilma nendeta naasenud. Aga toit ei olnud ainus asi, mida ma muutma pidin.

Liikumine ja kvaliteetne uni

Pärast toidumenüü paranemist hakkasin ma taaskord trenni tegema. See ei olnud midagi ekstreemset, vaid ma tegin seda endale sobivas tempos. Alustasin statsionaarsest jalgrattast, siis jätkasin kõndimisega, siis tegin sörkimist, raskuste tõstmist ning lõpuks suutsin teha ka “normaalseid” tegevusi. Sinu keha vajab liikumist, et ennast tervendada. Isegi kui räägime võimsatest toitainetest, vajab meie keha liikumist, et need efektiivselt imenduksid.

Puutusin kokku ühe uuringuga, mis tehti võistlushobuste peal. Kui võistlushobune oma luu murrab, tähendab see väga suurt materiaalset kahju, nii et nende luude tugevusse pannakse suurt rõhku. Selles uuringus anti hobustele toidulisandeid lisaks tavapärasele toidule ning avastati, et luutihedus oluliselt ei muutunud. Aga kui nende hobustega lisaks veel jalutati, nägid uurijad märgatavat luutiheduse paranemist.

Ma sain sellele pihta! Tõeline toit ja liikumine võrdub olulise tõenäosuskasvuga, et minu visioon realiseeruks. Aga siiski oli plaanil üks puuduv lüli…

Olles hoolsam ja tähelepanelikum oma toitumise suhtes, hakkasin ma loomupäraselt varem magama ning ärkama. Esiteks olin ma ülipõnevil, et minu elu oli muutumas, ning teiseks oli mu keha une suhtes väga nõudlik. Ma hakkasin taipama, kui oluline on uni, kuid mitte veel nii tugevalt, kui aastaid hiljem oma kliinilist praktikat tehes.

Keha terveneb kõige hoogsamalt siis, kui sa magad. Kvaliteetne uni oli just see puuduv lüli, mida ma lõplikuks tervenemiseks vajasin. Ning minu kolmest sambast koosnev plaan oli tervikuks saanud – õige toitumine, piisav liikumine ja hea uni.

Kuus nädalat pärast minu otsust, mille tegin oma voodiäärel istudes, olin ma kaotanud 13 kg keharasva. Tundsin täielikku transformatsiooni enda energiatasemes ning mis kõige tähtsam – valu, mida ma igapäevaselt 2,5 aastat kogesin, oli kadunud!

Ma olin väga üllatunud. Kuidas see võimalik oli? Aga siis hakkas kõik paika loksuma. Sinu keha toimib tõesti kasuta-või-kaota alusel. Kui paned lahase oma käe ümber, hakkavad lihased ja koed atrofeeruma. No mul oli lahas terve keha ümber – psühholoogiline vangla, milles olin jõetu ning vaevalt liikuv. Ma lausa kartsin liikumist.

Aga kui ma hirmu eemale lükkasin ja rakendasin asju, mida mu geenid minult ootasid, ning võtsin enda keha eest vastutuse, tulin ma lahasest välja ning ma ei saanud vaid oma vana elu tagasi – ma sain omale veelgi parema elu!

Imelise elu algus

Ma käisin sel ajal endiselt ülikoolis ja kõik õpetajad ning õpilased hakkasid minult küsima, mida ma olin teinud. Mäletan, et kõndisin parasjagu klassist välja, kui õpetaja mind peatas. Ta vaatas mulle otse silma ning küsis: “Mis juhtus? Sa näed nii terve välja!” – nagu mingi õnnetus oleks juhtunud.

Ma ei näinud välja vaid inimene, kes oli kaalu langetanud. Ma nägin välja inimene, kes oli säravalt terve. Minu nahk läikis, mu keha oli tugev ning ma kõndisin enesekindlusega, mida vähesed varem näinud olid. Ma kõndisin enesekindlalt, sest ma suutsin kõndida, ning ma taipasin, et alati on olemas võimalus kogu elu ümber pöörata.

Umbes 9 kuud hiljem (hetkest, mil tegin otsuse), läksin ma tagasi oma endise arsti juurde. Ta pani seljapildi seinale ning vaatas seda, käsi lõual, nii pikka aega, et see tundus justkui igavik. Ta pöördus minu poole ning ütles: “Mida iganes sa teed, jätka seda. Asjad paistavad väga head. Ma ei ole kunagi selliseid tulemusi näinud.” Kaks nihkunud seljadiski (L4 ja L5/S1) olid iseseisvalt tagasitõmbunud, ning “mahlasus” oli diskidele tagasi tulnud.

Ma kõndisin sealt välja uhiuue maailmanägemusega ning ma teadsin, et kõik minu kogemused teenisid suuremat eesmärki.

Õpilased, õpetajad ja terve personal minu ülikoolis hakkasid minu käest abi küsima. See oli minu karjääri sünd. Ma sain treenerina sertifitseerituks ning vahetasin kõik oma ülejäänud kolledžiained kursuste vastu, mis olid pisutki tervisega seotud.

Sellest ajast peale olen personaalselt töötanud tuhandete inimestega ning mõjutanud sajatuhandeid inimesi enda raamatute, kõnede, töötubade ja podcasti kaudu, ning mõjuulatus kasvab iga päev. Mul on nii palju tänulikkust kõige selle vastu, mida ma läbi elasin, ning ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Rasked ajad ongi need, mis toovad meis kõige ilusama nähtavale. Minu elukogemused võimaldavad mul nii paljude inimeste elusid teenida, et tänulikkus ei ole isegi piisavalt tugev sõna, et oma tundeid kirjeldada.

Tahan sinuga oma lugu jagada, sest siit on väga palju õppida. Esitaks… otsused! Esineb omapärane jõud selles, kui millelegi täielikult pühendud. Kui sa saad kontakti väega, mis ütleb “Tulgu, mis tulgu! Mitte miski ei saa mind peatada!”, suudad sa ellu viia väga imelisi muutusi. Olgu see kas uneharjumuste muutmine või mingu muu valdkond, sa võid kogeda mitmeid väljakutseid, kuid sa leiad alati väljapääsu tänu sellele, et kasutad enda sünnipärast võimet VALIDA.

Teiseks.. toitumine, treening ja uni. Sa saad otseses mõttes otsustada, millest sinu rakud ja koed koosnevad. Sinu otsused selle kohta, mida oma toidulauale paned, ei mõjuta vaid sind, vaid need mõjutavad IGAT OSA sinust. Kogu jõud on sinu kätes.

Treening ei seisne vaid lamedas kõhus ja kuuspakklihastes. Muidugi võivad need selle hulka kuuluda, kuid treening on midagi palju tähtsamat. Treening tõstab radikaalselt toitainete imendumist ning mis veel tähtsam – see aitab kehal puhastuda ainevahetusjääkidest liigutades sinu lümfisüsteemi ning viies kehast mürkaineid välja.

Kui minna üks nõks edasi, on olulisem tegeleda pigem liikumisega kui treeninguga. Treening on midagi sellist, mida inimesed teevad võib-olla tunni päevas, kuid mis saab ülejäänud 23 tunnist? Inimesed, kes teevad tund aega trenni, on kõigest 4% aktiivsemad kui inimesed, kes ei treeni üldse. Muidugi on see 4% väga oluline, kuid liikuva ja tervisliku elu elamine ei ole tänasel päeval valik. See on midagi, mida sinu geenid sinult ootavad!

Uni toimib kui jõu kordistaja. See võimendab kõige imelisemal viisil kõiki tulemusi, mida sa toitumisest või liikumisest saad, kui sa vaid sellel juhtuda lased. Sinu unekvaliteet ning elukvaliteet käivad käsikäes. Õppides targalt magama, teed sa endale ühe väärtuslikuima teene kogu sinu eduka elu jooksul. Soovin sulle kvaliteetset und ning imelist tervist igaks päevaks!

Allikas: Sleep Smarter – Shawn Stevenson
Lisalugemist: Uni on edu salajane kaste

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.