Andmine

In Eneseareng by Madis MarkLeave a Comment

Olen aru saanud, et üks suurimaid universaalseid seaduseid, mis meie reaalsust kujundavad, on energiavahetuse seadus. Mida annad, seda saad elult tagasi.

Kui liigun väljas ringi, siis näen tihti inimesi, kes on kannatamas ja küsivad endilt, miks on nende elu nii piinarikas. Kuna mõtetel on väga suur jõud, siis võib-olla elu ei olegi sedavõrd hull nagu tundub, aga siiski kehtib tõde, et inimese heaolu sõltub sellest, mida ta ise maailmale annab. Millised on tema teod ja sõnad, aga mis kõige tähtsam: milline on see energia, mida ta endast välja kiirgab.

Me näeme iga päev maailma, kus inimesed elavad enamasti iseenda heaks. Usutakse, et oleme teineteisest ja loodusest eraldatud olendid, kes peavad põhiliselt isikliku ellujäämise pärast muretsema. Kõigil on küll sõpru, kuid ka nemad on mõnikord ego poolt ärakasutatavad. Enda lähedasi aidatakse tihti sellepärast, et nad on just nimelt ENDA lähedased ja sõbrad. Minu pere, minu maa, minu rahvas, minu sõbrad – need on kõik pealtnäha õilsad ideed, mille kaitsmiseks võivad inimesed väga kaugele minna, kuid näitavad peamiselt siiski egoistlikkust, mitte hoolivust. Iga suvaline inimene tänaval on samasugune imeline inimene nagu kõik sõbrad, kellega elu on meid lähemalt kokku viinud. Miks ei ole nad väärt austust ja armastust vaid sellepärast, et nad ei ole ISIKLIKUD ehk otseses suhtes inimese egoga? Kui selle pilgu järgi vaadata, siis oleme me omakasupüüdlikumad kui me arvame, sest kasutame ära teisi inimesi, et tugevdada oma identiteeti ja eneseväärtust, mida arvame omavat.

Tõde on see, et me oleme kõik osa ühest perekonnast ja tõeline armastus ei ole kunagi valiv. Silmadega ei näe me küll füüsilisi sidemeid, kuid kvantfüüsika on tõestanud, et terve Universumi osakesed on omavahel seotud. Ja kui me kasutame mõistuse asemel vahelduseks oma südant, siis me suudame seda ka tunnetada. Pealegi see tundub elementaarne, et kui elame ühise inimkonnana ühisel planeedil, siis me võiksime ka vastavalt käituda! Aga meid on lapsest peale õpetatud arvama, et võõrastega ei tohi rääkida, ja niisiis me kõnnimegi üksteisest mööda nagu pimedad ja tundetud. Me ei julge isegi üksteisele silma vaadata ega naeratada, muudest heategudest rääkimata. Aga me ei pane seda absurdsust tähele, vaid muretseme hoopis oma palganumbri või muude isiklike pseudohädade pärast!

Inimesed kurdavad, et neil on endal nii raske elu, et ei suuda teiste heaolu pärast mõelda. Ja võib-olla ongi raske, piinarikas või tühjust täis elu, aga mida on siin imestada? Kui me ei jaga armastust kõrvalolevate inimestega ning ajame vaid illusioone taga, siis miks me peakski midagi positiivset tundma? Disharmoonia ei ole looduses kunagi edasiviiv jõud olnud. Parasiitlus viib varem või hiljem hukule, sest ei loo väärtust kollektiivi jaoks. Lisaks teeb see niivõrd haiget inimhingele, et ta ei saagi eredalt särada ega õnnelikku elu luua. Iga inimese süda tahab teistega ühenduda ning maailmale kasulik olla, kuigi inimene ise ei pruugi seda ego pimeduses teadvustada. Kui sellele vastu võidelda, siis ei jäägi muud üle kui kogeda kannatusi, sest ainult läbi kannatuste suudame me õppida. Seega meie negatiivsed tunded ja eluraskused on vaid kingitused meie tõelise potentsiaalini jõudmiseks! Kavalad õppetunnid on justkui hinge trumpkaardid, mis aitavad meil jõuda soovitud õnne ja vabaduseni.

Seega kui tunned, et elu ei ole päris selline nagu võiks olla, siis küsi endalt, mida Sina maailma heaks lood? Mida teed Sa iga päev selleks, et aidata teisi ja aidata seeläbi ka iseennast? Elu toob meile vaid seda, millised me ise oleme!

Tänapäeval, kui ma tunnetan oma elus raskusi, teadvustan ma alati seda, kui palju ma endast annan ja kui tihti ma tegelen sellega, mis on mulle tõeliselt südamelähedane. Mõnikord on olnud mul perioode, kui võimust on võtnud laiskus ja ma ei loo väärtust, kuigi minu sees peitub meeletu potentsiaal. Samal ajal olen tähele pannud ka vähenevat küllust elus ja suurenevat tühjust hingesoppides. Ma märkan seost ja seega ei loo ma enda jaoks illusioone, et miski väline minu elu ebaõiglaseks muudab. Ma lihtsalt vaatlen rahulikult enda reaalsust ja lausun endale: „No vot. Tundub, et peab siiski üles ärkama, kui ma soovin elus midagi huvitavamat ja meeldivamat kogeda.“

Seega ma ei palu kunagi, et keegi mind päästaks. Ma palun vaid seda, et ma leiaks enda sees julguse ja armastuse, et aidata teisi. Sest ma tean, et kui ma jagan oma andeid teistega, jagab elu oma kingitusi ka minuga.

Heateod, nii väiksed kui suured – kõik kujundavad meie elu kaunimaks ja rõõmsamaks. Ja mitte ainult heateod teistele, vaid ka iseendale! Harjuta endaga rääkimist nii nagu Sa räägiksid oma parima sõbraga või kellegagi, kes on Sulle tõeliselt oluline. Kiida ennast, mõista ennast. Andesta endale. Armasta oma keha ja kingi talle tervislikku värsket toitu. Tee seda, mida Su hing tõeliselt ihaldab. Kui annad endale selle võimaluse, aitad Sa sellega ka kõiki teisi ning elu naeratab Sulle lahkelt vastu!

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.